Wolf-Rayet star Avastamisest 1867. aastal kasutasid astronoomid 40 cm pikkust pariisi observatooriumis olevat Focault teleskoopi ning avastasid Cygnusi tähtkujust kolm tähte, mille muidu ühtlasest spektrumist kiirgas eredalt välja valgusvihke. Astronoomide nimed olid Charles Wolf ja Georges Rayet ning seepärast saigi see tähekogum nimeks Wolf-Rayet tähed (WR tähed). 1987. aastaks oli lisaks 159 vastavatele tähele Galaktikas leitud veel 100 Wolf-Rayet tähte Suures Magalhaesi Pilves, 8 Väikeses Magalhaesi Pilves ja mõned teistes galaktikates. Aastaks 1992 oli Galaktikas teada juba 173 WR-tähte. Wolf-Rayet tähed Wolf-Rayet tähti, mida nimetatakse ka WR tähtedeks, on välja kujunenud hiiglaslikeks tähtedeks, millel on algselt 20 päikese mass. Kuid nad kaotavad suure osa oma massist väga kiiresti ning sellepärast on kogu see moodustis sarnane tähetuulega, mis võib liikuda 2000 km/h kiirusega. WF-
Viimane faas toimub, kui massiivne täht hakkab tootma rauda. Kuna raua aatomid on ühed kõige tihedamalt ühendatud aatomid üldse, siis nende sünteesiprotsess ei tekitaks energiat – protsess hoopis neelaks energiat ning seetõttu tuumasüntees peatub. Suhteliselt vanades, väga massiivsetes tähtedes, koguneb tähe keskmes suur inertse raua tuum. Nendes tähtedes leiavad raskemad elemendid oma tee pinnani, moodustades objektid mida tuntakse kui Wolf-Rayet tähti 6 (ülimalt massiivsed tähed, mis kaotavad pidevalt kiiresti massi ja on ekstreemselt kuumad), millel on tihe tähetuul, mis lõhub väliatmosfääri. 3 Tähtede liigid 3.1 Peajada tähed – noored tähed Peajada faas on tähtede elus pikim faas. Siis põleb ta veel tavaliste kütuste ehk vesiniku pealt. 90% tähtedest on selles faasis. Kollane kääbus Kollased kääbused on väikesed, peajada tähed
annaabi.ee 
