Abivajajast saab abistaja
Agnes läks algselt õppima arstiteaduskonda, kuid siis pidi
„leppima“ sotsiaaltööga. Juba need kaks valikut näitavad, et see inimene on headust täis, tal
on soov teisi aidata.
Kuigi Agnesel oli puue leidis ta endale siiski armastuse. Mina arvan, et armastus leiab
armastusväärsed inimesed üles. Naine lõi endale pere ning mis saaks olla veel suurem õnne
kui see, et sul on oma armastavad lapsed ning mees. Täiesti võimalik, et armastus võis olla
üks naise suurimatest ravidest sellele õnnetusejärgsel taastumisel.
Agnese peres räägitakse avameelselt ema puudest ning mitte midagi ei varjata. See on minu
arvates lastele üheks suurimaks õpetuseks edasiseks eluks. Usun, et just sellest perest sirguvad
need inimesed, kes hakkavad maailma parandama, nad ei suhtu halvustavalt ega
eelarvamustega inimestesse, kes võivad olla teistsugused – puuetega. Sellist empaatiavõimet