Elekter
Elektrinähtusi uurida oli raske, sest nad olid väga lühiajalised.
Sellele valdkonnale puhus elu sisse Gilbert. Ta püüdis kindlaks teha, millised ained
sarnanevad oma elektriliste omaduste poolest merevaiguga ja millised mitte.
Viimased olid peamiselt metallid. Loomulikult ei osanud Gilbert aimatagi oma
vaatluste tähtsust. Tema võttis ka esimesena kasutusele sõna elekter.
1660.a. valmistas von Guericke elektrimasina, mis koosnes raudvardal asuvast
väävlikerast. Kera võis panna pöörlema ja kui teda seejuures peopesaga puudutati,
ta laadus. Seejuures võisid tekkida isegi väikesed sädemed. See oli esimene kord ,
kus täheldati sädemete teket. Von Guericke märkas, et kera tõmbas külge kergemaid
esemeid, pärast kera puudutamist tõukusid nad eemale ega tõmbunud uuesti enne,
kui olid puudutanud mõnda teist keha. Ka üks teine teadlane tundis huvi elektri vastu,
see oli Benjamin Franklin.