Eesti muinasajal
ei leidu. Sel ajal kujunes välja eesti rahvas ühise keele, usu ja
kometega, mida esmakordselt mainis rooma ajaloolane Taeitus 98.
aastal. Arenes karjakasvatus. Põllul kasvatati kaera, otra, nisu ja
rukist.
Pärast Lääne-Rooma riigi langemist 476. aastal suurenes
Skandinaaviast pärit viikingite rändamine, sõdimine ja kauplemine.
Peale Euroopa ja Venemaa jõudsid nad aastal 1000 isegi
Ameerikasse. Viikingite retkedel sattus Eestisse raudrelvi, kuld ja
hõbemünte ja ehteid. Selle aja lõppedes ründas Eestit Kiievi vürst
Jaroslav Tark, kes 1030. aastal rajas Tartu, kust 1061 välja aeti. Sellel
ajal hakkas Eestisse tulema ristiusk, seni valdava loodususu
asemele.
Tähelepanuväärseks kirjanduslikuks allikaks tolle aja kohta munk Läti
Henriku kroonika, kus kuni 200000 eestlast kirjeldatakse põhiliselt
pikakasvuliste ja heledapäisetena. Sellel ajal Tekkisid esimaste
käsitöölistena sepad ja laevaehitajad
annaabi.ee 
