sõdurile. Võitlus käis kõikjal nii tekil, trümmis kui kapteni kajutis. Igalt poolt kostis raevunud hüüdeid ja haavatute oigeid, maharaiutud käed ja pead veeresid mööda tekki ja jalgealune oli verest libe. Lõpuks tapsime kõik Tema Majesteedi sõdurid, aga ka meid oli järel ainult viis haavatut. Oma saarele jõudmiseks kulus meil üle nädala, sest kolmel mehel läksid haavad koledasti mädanema. Saarele jõudes oli meid järel kaks mina ja Raudpats. Kui olime varanduse aardekoopasse tassinud, salvas Raudpatsi kobra ja päev hiljem suri ta kohutavates piinades. Nüüd tean mina, Voldemar Ükssilm, ainsana salajase aardekoopa asukohta. Mind on tabanud veider palavik ja minu mõistus tuhmub. Seepärast olengi joonistanud selle kaardi.
annaabi.ee 
