Mobilisatsioon õnnestus, kokkutulnutest võeti teenistusse koos järelvõttudega üle 40 000 mehe, kellest formeeriti seitse piirikaitserügementi ja rida väiksemaid väeosi. Eestisse toodi rutuga ka teistes rindelõikudes võidelnud eesti üksused. Punaarmee pealetung peatati Eesti piiridel kaheksaks kuuks. Sinimägedes toimunud lahingud, kus osalesid parimad eestlastest koosnevad väeosad, olid veriseimad, mida kunagi Eesti pinnal peetud. Augusti alguses oli Punaarmee ülekaal raskerelvade ja isikkoosseisu osas mitmekordne. Kuid ka Punaarmee kaotused olid kümme või rohkem korda suuremad kui nende vastas olnud Saksa mundris eestlaste, sakslaste ja teiste väel. Olukorra järsu halvenemise tõttu idarinde teistes lõikudes otsustas Saksa ülemjuhatus siiski väed Eestist välja tõmmata. Taganemine algas 17. septembril. Vangi langes 30004000 Saksa armees teeninud eestlast. Punaarmee
juhtimisel ning lootsid mingit vastupanu osutada (BA MA, RH 24-54/160). Suurem osa nendest evakueerus Muhumaale ja nimetati rügemendiks ,,Saaremaa" (ka võitlusgrupp Made või rügement ,,Made"), mis koosnes kahest pataljonist. Rügemendiülem oli Julius Made, I pataljoni ülem Enn Sirvet ja II pataljoni ülem Eugen Sutt. Esialgsest plaanist tagasi vallutada Virtsu-Lihula piirkond ja seal sillapea moodustada loobuti raskerelvade puudumise tõttu (Eesti Diviisi struktuur 1998, 18). 30. septembril 1944 pandi mehed Kuressaares laevale ,,RO- 1" kui 1500 ,,eesti mahajäänut" (estn. Versprengte) ja saadeti Danzigi (BA MA, RM 45-I/246; BA MA, RM 45-I/247). Väiksem osa oli neist ,,pitkapoistena" Mandri-Eestisse jäänud. Septembri alguseks oli saarte kaitse pandud 9. mere-julgestusdiviisile, mille staap eesotsas fregatikapten Adalbert von Blanciga asus Vindavis (Ventspilsis). Diviisi koosseisus oli
annaabi.ee 
