Inimese vari
Ja ma ei tea siis, milleks
ta nägi und. Kuid see uni oli nii lühike ja kõhutav, et ta hirmunult ärgates ainult üht olen mina liikunud, võidelnud, kanna-tanud."
silmapilkset pilti sest mäletas. Ja silmapilgu pärast lisas ta, vaevalt kuuldavalt:
See oli pilkeline naeratus surnu süsimustal näol -! "Sest öö tuleb ikkagi, suur, rannatu, ärkamatu surmaöö. . ."
Ja Maret hüppas üles ning hakkas palvetama kui oma hingeõnnistuse eest. Ta palus Ta hääl kustus sosinana ja vaikis.
kõiki taeva jõudu-sid, palus lakkamata ja kaua, värisedes kivipõran-dal. Maret tuikus surnuaia väravast välja, nii kummaras, et teda õhtuvidevikus võis
Järgmisel päeval võttis metsavaht surnust mõõdu ja tegi puusärgi. Ja veel päev vaevalt märgata
annaabi.ee 
