Kui ma oleksin luuletaja
kaasautoriteks inimesed, kes erinevad üldjuhul väga
suurel määral minust, sest muidu oleksid luuletused
ühenäolised. Aga samas ei tohiks need inimesed väga
erinevad olla, sest siis ei laabuks koostöö ja meie ühine
luulekogumik jääks välja andmata.
Olen kunagi lapsena mõelnud kirjanikuametile, sest
tundus põnev ette kujutleda situatsiooni, kus oleksin
kirjanikuhärra ja annaksin välja oma raamatu. Mäletan, et
teose pealkirjaks oleksin pannud ,, Rannakoondis ,, ja
teos oleks rääkinud neljast sõbrast, kes võtsid igal suvel
ette rännakuid erinevatesse randadesse. Kuid miks mitte
seda teostada luuletuste näol?
Oma esimese luulekogumiku pühendaksin oma
vanematele, sest tänu neile ma siin ilmas üldsegi olen ja
võime mõelda ning aru saada maailmast just nii nagu
saan, on antud nende poolt.
Kui ma oleksin luuletaja, aga nagu öeldakse ,,oleks on
sama mis poleks."
Ma ei ole ja ei saagi vist kunagi olema luuletaja. Niisiis
annaabi.ee 
