Kalevipoeg 14. lugu
Armukest saaks aitamaie.
Sängisambas valmis seisid
Sarvik-taadi salariistad,
Abimehed hädaajal:
Kaksi klaasi ühtekarva
Õllevärki märgadega,
Ühel mõõdul küll mõlemad
Poolikulta täide pandud.
Siiski märjad need sugulta,
Võimuselta üsna võõrad
Nii kui öö on päeva kohta:
Üks oli märga kümme härga,
Kes see võimu kasvataja;
Teine märga tuhat nälga,
Kes see võimu kahandaja.
Paremal käel sängisambas
Seisis rammusünnitaja,
Pahemal pool sängisambas
Seisis rammusuretaja.
Vanem õde vaheteli
Salamahti sängisambais
Klaasid teine teise kohta,
Pani rammu pahemalle,
Nõtrust paremalle poole:
Et kui Sarvik võimu võtab,
Nõrgendusta kohe neelab.
Teine õde võttis vitsa,
Mis see silla sünnitaja.
Kui nad nõnda kolmekesi
Salaasjad sünnitanud,
Kuuldi kaugelt müdinada,
Koopalae poolt kolinada.
Vanem piiga värisema,
Teine kohkel kahvatama,
Kolmas piiga peenikene
Pani sõnad sõudevalle:
"Kallis Kalevite poega!
Nüüdap, lõvi, oled lõksus,
annaabi.ee 
