Ashilevi, Portselansuits
ja tülikat keha mööda põrandaid,
treppe ja tänavaid. Ta ei anna
mulle privaatsust ega rahu, ma
pean teda pidevalt esinduslikus
korras hoidma, hoolitsema, et ta
ei põhjustaks mulle valu ega muid
ebamugavusi. Ja et ta ei rikuks
kellegi teise päeva mingi
esteetilise hooletusvea või
nakkusega. Ja ma näen seda keha
rakkhaaval arenemas hällist
siiani ja ma tean, et ma ainult
vananen veel, nahk lõtvub ja
kortsub ja võib-olla tulevad
siia-sinna mõned plekid
58
defektid, ühesõnaga ja võib-
olla ma lähen natuke küüru ja
muutun lühemaks ja nii kulgebki
see rakurongkäik, kuni algainest
ei anna enam midagi uut ja
elujõulist kasvatada. Ja kõik. Ma
vaatan inimesi, ükskõik kus: tööl