Inimene otsib õnne (essee)
saavutamine ei tee ilmtingimata õnnelikuks. Selles seisnebki elu mõtte
paradoks. Saksa suure looja Goethe peategelane Faust leiab, et
omandatud haridusest ei piisa inimene peab seda kuidagi teiste
inimeste hüvanguks ära kasutama. Faust aga ei tahtnud nõnda,
inimkonda aidates, totaalse õnneni jõuda, ta arvas, et sellist hetke ei
tulegi, mil ta saaks aega peatada ja oma elule kokkuvõtvalt tagasi
vaadata. Kuid ta eksis: oma teadmised abivajajate hüvanguks tööle
rakendanuna oli ta ,,õilsa hetke" leidnud ja Kuradiga sõlmitud kihlveo
kaotanud. Seega õnnelikuks saamist ei ole võimalik ette planeerida. Õnn
tuleb meie õuele pigem just siis, kui me seda ei oota. Francois de la
Rochefoucauld on öelnud: ,,Inimene pole kunagi nii õnnetu, kui ta arvab,
või nii õnnelik, kui ta loodab."
Küsimusele, mida otsib inimene elult, vastaksingi: ,,õnne". Ka see mees
või naine, tüdruk või poiss, kes ütleb, et tema ei oota elult midagi, tahab