Wright’i ja Hendersoni meetod sugulus- ja inbriidingukoefitsientide leidmiseks – mis ideoloogia on nende meetodite taga, mille poolest nad erinevad? Umbes 0,4 On võimalik leida ka üldisemad suguluskoefitsientide seaduspärad, mis baseeruvad kõigi suguluses olevate indiviidide vaheliste teede (radade, inglise keeles path) läbikäimisel sugupuus ja millised esmakordselt tuletas Sewall Wright (siit ka meetodi nimetus - Wright'i rajakoefitsientide meetod). USA farmer, geneetik, statistik ning suure hulga XX sajandil aretusteooriat olulisel määral modifitseerinud teadlaste juhendaja nende ülikooli päevil, Charles Roy Henderson, tuletas 1953. aastal meetodi, mis ei lähe mööda sugupuud tagasi kõige kaugemate eellasteni nagu Wright'i meetod, vaid hoopis alustab neist ja liigub ajas edasi kõige nooremate indiviidideni. Kui indiviid W on X-i ja Y-i vanem (X ja Y on poolõved) ning FW = 0, siis
reani. Sugulasloomad on genotüübilt sarnasemad (omavad rohkem samu alleele) kui antud populatsiooni loomad keskmiselt, sest nende geenid pärinevad ühiselt eellaselt (ühistelt eellastelt). Kahe isendi (X ja Y) geneetilist sugulust on võimalik mõõta suguluskoefitsiendiga (RXY). Suguluskoefitsient (RXY)näitab kahe suguluses oleva isendi genotüüpide suhtelist sarnasust. S. Wright (1921) võttis eri põlvkondade genotüüpide sarnasuse väljendamiseks kasutusele nn. rajakoefitsientide meetodi. Rajakoefitsient vanema ja järglase genotüübi (põlvkonna) vahel võrdub 0,5-ga, sest pärandusmisseadustest tuleneb, et järglaste genotüüp oleneb keskmiselt 50% kummagi vanema genotüübist. Suguluskoefitsiendi leidmiseks isendite X ja Y vahel, kellel on ühised eellased A1, A2 ... Ak, 13 loetakse põlvkondade arv isendi X ja ühise eellase vahel (n1) ning isendi Y ja ühise eellase vahel (n2).
annaabi.ee 
