Stephen King
vaimukusest), mida leidub selles loos, olid ainult minu nooruspõlve väljamõeldised, et päästa mu
elu ja mõistus. Mis tegi mu nii hulluks sellel ajal? Ma ei tea. Ustav Lugeja, ja see on tõsi. Mu pea
tundis, et ta oli justkui plahvatuse piiril, aga ma olen unustanud miks. Kõik, mis ma võin öelda selle
osa kokkuvõtteks on, et kui kusagil on keegi, kes seda siin lugedes tunneb vajadust haarata püstol ja
Charlie Decke'i järele teha, rahunegu maha, võtku parem pliiats. Või labidas. Või mistahes neetud
ese. Vägivaldsus on nagu luuderohi, mida rohkem kratsid, seda rohkem ta levib.
Teised raamatud selles kogumikus on kirjutatud enam vähem samas meeleolus nagu The Rage, aga
mitte päris Bachmani stiilis (sest Bachman polnud veel väljagi mõeldud) kuid Bachmani
mõttelaadis: raev ja meeleheide. Ben Richards, kuivetu tegelane The Running Man'is, põrkab
annaabi.ee 
