Lõpukõne
olla.
Aitäh meie kindralitele, kes lasid meil nende endi vabast ajast oma taset parandada ja end neile
tõestada. Me ju tahtsime ikkagi olla head ja kohusetundlikud sõdurid, mis siis, et mõnikord jäi
kuuletumine vaid mõtetesse mitte tegudesse. Veel tahaksin tänada vanemaid, kes meisse uskusid
ning ka enda kaasvõitlejaid, kellele võis alati loota. Kuid keda kahjuks enam selles jalaväes ei
kohta. Oleme õppinud nii palju uut. Nüüd saame lugeda vaid siinviibijate silmist rahulolekut ja
rõõmu. Tunneme uhkust, kuna edukalt on võidetud üks sõda elus. Selg sirgu, pea püsti ja
marsime lippude lehvides edasi!
annaabi.ee 
