tavaliselt muutuvad nad nagu kellekski teiseks. Neil justkui kaovad igapäeva mured ning neile muutub tähtsaks vaid raha. Äsja rahakaks muutunud inimesed ei leia, et raha võib ka ühel päeval otsa saada. Raha aina kulub ja kulub. Muudkui ostetakse uusi asju ning kui raha hakkabotsa saama, võetakse laenu ja elu läheb samamoodi edasi. Kuid ühel päeval tuleb inimene mõistusele ja ta on silmitsi enese võlgadega, mis on ülepea kasvanud ja muredega, milles ta on üksi, sest rahakana muutus ta nii ülevaks, et kaotas enda sõbrad mõtlematute tegude pärast. Võrreldes vanu ja noori, on noored targad, kuid vanad arukad. Noored, äsja kooli lõpetanud ning oma eluga alles alustanud, on nad enda arust ülitargad ja hoolikad oma elus ja äris. Kuid kahjuks on nad kärsitud ja ei suuda kannatada ja oodata. Pahatihti on hooletus ja hoolivus käsikäes ning siis on vead kerged tulema. Ei mõelda eriti sellel, et peab ka vaeva
Pilgrim, nagu Crone päriselus, ei kuulunud sõtta. Vonnegut mõtiskleb ühes vestluses hiljem, et ,,Crone ei saanud aru mis toimub ja õige ta on sõda ongi mõttetu". Erinevalt oma prototüübist jäi Pilgrim aga ellu: ta elas ühes Vonnegutiga üle Dresdeni linna pommitamise 13.-15. veebruaril 1945.a, viibides sõjavangi langenud Ameerika jalaväelasena endise tapamaja viienda korpuse sügavas külmkambris varjul, ning elas hiljem ootamatult rahakana kodumaal pereelu. Õnnetu Billy Pilgrim pääses tänu erilisele oskusele rännata ajas. Ta teadis, et kuigi hetkel on tema kohal olev kaunis Dresden üks suur tulesammas, on elu paljudel teistel hetkedel päris turvaline ja õnnelik. Autor lisab selle mõtte illustreerimiseks raamatule ulmelise mõõtme ja laseb Pilgrimi tema tütre pulmaööl tulnukate poolt ära röövida. Neil trafalmadoorlastel on ajast sarnane arusaam: kui nad
annaabi.ee 
