GIS on ideaalne platform ühendamaks maavarade uurimiseks kasutatavaid andmeid. Maavarade uurimiseks kasutatakse geoloogilisi kaarte, hüperspektraalseid andmeid kui ka multispektraalseid satelliidipilte (ESRI, 2006). GIS andmebaasi loomine aitab valitsusel reguleerida kaevandamist ja annab hea ülevaate kaevanduste võimalikest mõjudest keskkonnale. Integreerida saab erinevad uurimisandmed, nagu näiteks geofüüsikalised pildid, geokeemilised andmed, geoloogilised kaartid, radiomeetrilised uuringud, puuraugud ja mineraalide ladestud (Phifer, 2012). GIS-i saab kasutada kogu kaevandusperioodi jooksul, alustades esmastest uuringutest kuni kaevandamise lõpuni. Näiteks saab kasutada GIS-i visualiseerimaks geoloogilist struktuuri, selle vaheldumist ja mineralisatsiooni 2D ja 3D kaartidena (vt. joonis 2). Kaevanduste planeerijad saavad hõlpsalt välja valida parima asukoha (kaugus vajaminevatest tehnosüsteemidest, tehnovõrgustikust), arvestada põhjavee taseme,
Enamasti kasutatakse terminit kaugseire satelliidiandmete kohta, kuid tänapäeval on konstrueeritud ka spetssensorid lennukitele. Satelliidid olid esialgselt ettenähtud ainult loodusvarade uurimiseks, kuid hiljem hakati neid kasutama ka kartograafias. Satelliitidel on oluline infoeraldusvõime. Kui esimesed satelliidid olid eraldusvõimega 10x10m pikselis, nüüd on need kuni 0,2m pikselis. Kujutise taastamisel tuleb kõrvaldada radiomeetrilisi ja geomeetrilisi moonutusi. Radiomeetrilised moonutused on sensori talitlushäired ja atmosfääri mõju. Geomeetrilised moonutused on kas süstemaatilised või juhuslikud ja on põhjustatud satelliidi kõrguse, kiiruse ja asendi muutustest. Vt konspekti jooniseid. Mittesüsteemseid moonutusi parandatakse analüüsides erinevusi Maa kontrollpunktides originaalkujutisel ja taustkaardil. 4. Eesti põhikaardi sisu ja kaardistamise tehnoloogia. Mtkava: digitaalversioonil 1:10 000, paberkaardil 1:20 000 Projektsioon: Lambert-EST
annaabi.ee 
