Ateismist Eestis
mantralaadsete sedastustega oli end publiku jaoks ammendanud, siis võeti
suundumus elulisematele küsimustele: käsitledes sotsiaal-eetilisi mõisteid nagu
elumõte, autunne, õnn, headus, kurjus jne.
Põhilist rolli ateistlikus võitluses mängisid sel perioodil uued tavandid, ateistlik
selgitustöö oli perifeerne (kui sedagi) ja sõltus kuni nõukogude aja lõpuni ainult
asjaarmastajate entusiasmist ja oli üles seatud ühiskondlikele alustele.
1989. aastal registreerib Raamatukroonika viimase ateistliku trükise, 1990ndate
aastate alguses likvideeritakse ka ühing “Teadus”.
Ateismi teaduslikkus
Ateismi teaduslikkus on pärast nõukogude võimu langemist olnud pideva kriitika
allikaks. Ka nõukogude ateismiteoreetikudiseoneristanudateismi kaks
tasandit:riigi poolt kultiveeritud ideoloogiline vulgaarateism, mis küll sõnades oli
eesmärgiks seadnud “võitlevate ateistide” masstootmise, ent kogu oma
annaabi.ee 
