13.14. sajandil aga hakkas teemantide kasutamine Euroopaski taas aina enam levima. Esimese teadaoleva teemandiga kaunistatud pulmasõrmuse sai Burgundia hertsoginna Marie 1477. aastal oma kaasa, Austria ertshertsogi Maximilliani käest. Teemanti vääristamine Teemandi vääristamise all mõistame loodusliku teemandi muutmist hinnalisemaks. Selleks kasutatakse tavaliselt teemandi värvuse muutmist. Värvuse muutumise nähtuse avastas briti teadlane William Crookes, kes hoidsid teemanti raadiumisoola lahuses ja märkas, et teemant muutub rohekaks ja säilitab selle värvuse alatiseks. Arvatakse, et looduslike teemantide rohekas värving on tekkinud teemandi leiualas esinevatest radioaktiivsetest elementidest. Teemandi kristallis esinevad lisaelementide aatomid põhjustavad teemandi erinevaid värvusvarjundeid. Lämmastiku aatomid põhjustavad rohekat või kollakat, boori aatomid - sinakat helki. Maailmaturul on värvusega teemandid värvusetust hinnalisemad
saaksid oma käsutusse mitte täiesti igavese, vaid peaaegu igavese jõumasina, mis suudab liikuda kas või näiteks 1000 aastat. Lühikese inimea kõrval on 1000 aastat pea sama, mis igavik. Niisuguse igiliikuri on inimmõistus juba leiutanud. Selleks on 1903. aastal Strutti poolt väljamõeldud seade, nn. Raadiumkell Õhutühja klaasballooni on kvartsniidi B ( kvarts ei juhi elektrit ) külge riputatud väike klaastoru A, milles on mõni tuhandik grammi raadiumisoola. Toru otsa on kinnitatud kaks kuldlehekest nagu elektroskoobiski. Teatavasti kiirgab raadium kolme liiki kiiri alfa-, beeta- ja gammakiiri. Antud juhul mängivad peaosa klaasi läbivad beetakiired, mis kujutavad endast negatiivselt laetud osakeste ( elektronide ) voogu. Raadiumi poolt igas suunas väljapaisatavad viivad kaasa negatiivset laengut ja seepärast laadub toru ise vähehaaval positiivselt. See positiivne laeng läheb üle kuldlehekestele C ja sunnib neid tõukuma teineteisest eemale
annaabi.ee 
