Suur osa andmetest Suurele Paugule järgnenud aja kohta on pöördumatult kadunud. Sellisele järeldusele jõudis keerukate arvutuste abil Harvardi ülikooli teadlane Abraham Loeb. Loebi sõnul hävitas galaktikate ja tähtede tekkimine andmed universumi tekkimise kohta. Pidevalt paisuv maailmaruum ahendab meie vaatevälja veelgi. Loeb soovitas praegustel teadlastel kasutada kõiki võimalusi, et kauges minevikus toimunut uurida. Praegu on veel võimalik teha vesiniku 21 sentimeetrise raadiojoone vaatlusi. Seda tüüpi raadiolainetel kulub meieni jõudmiseks 13 miljonit aastat ja nii näeme nende abil, kuidas jaotus aine noores universumis. Ometi toetuvad Chen ja Carrol tuntud füüsikatõdedele. Et galaktikad lendavad laiali. Et pärast Suurt Pauku toimus inflatsioon ehk kiirendatud paisumine. Sel ajal muundus suur osa energiast mateeriaks ja kiirguseks. Kuid mitte kõik. Osa jäi kavalal kombel alles see, mida nimetame nüüd vaakumi energiaks
Aparaat maandus umbes 50 minuti pärast kiiruse 8 m/s. Eksperiment korraldati nii, et maandurist eraldus ka aerostaat ja liikus vabalt 53-55 lilomeetri kõrgusel, seadmed ise maandusid planeedi ööpoolele. Aerostaadi läbimõõt oli 3,4 meetrit, selle küljes rippus gondel, mis alustas liikumist ööpoolkeralt, 24 tunni pärast ületas terminaatori (öö ja päeva piirjoone) ja jõudis päevapoolkerale. Saatja lainepikkus oli 18 cm, sest sellel (hüdroksüülrühma OH molekuli raadiojoone piirkonnas) töötavad paljud raadioteleskoobid. Sondi asukoha määramiseks kasutati ülipika baasiga radiointerferomeetrit lahutusvõimega 0,001 nurgasekundit. Töös osalesid mitme maa astronoomid. Aerostaadid andsid infot 46 tunni jooksul, patareide tühjenemiseni. Kumbki aerostaat läbis üle 10 000 kilomeetri keskmise kiirusega 250 km/h. Planeedi ööpoolel registreeriti valgustuse kõikumisi ja valgussähvatusi. Kas tegemist on välkude või vulkaanidega, pole teada
annaabi.ee 
