Leib on toidu ema
Kylla minnes ei tohtinud viia tervet leiba, ikka otsast väike tykike endale lõigata muidu
lähevad teisel aastal rukkid hukka või viiakse leivaõnn kodust ära.
Leival on oluline osa ka tavandis. Pulmalaual, veimevakas, varrudel ning mitmetel pyhadel on
leib olnud aukohal ja hoidnud koduõnne.
Leiva jätk, elu jätk
Meie esivanemad võisid enne talude päriseksostmist 19. sajandil puhtast rukkileivast yksnes
unistada. Enne seda andsid mõisad maarahvale maad napilt hinges pysimiseks. Sellegi eest tuli
tasuda ebainimlikult raske orjatööga. Nälg oli tavaline saatja ning leivast, mis oli sageli ainus
toit, sõltus sageli sõna otseses mõttes ellujäämine. Nii segati varem leivataignasse aganaid ning
suure nälja ajal sammalt, puukoort, lehti jm. Vanemate inimeste mälestustes olevat aganaleib
olnud vahel nii kerge ja pude, et tuul selle ära viinud ning leib võtnud kergesti tuld.
Hoolimata ränkrasketest aegadest jäi maarahvas elujaatavaks
annaabi.ee 
