M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
kauguselt.»
«Mis see jugapuuvibu on?»
«Ma ei tea. See on muidugi mingisugune vibu. Ja kui ta münti a inu lt äärest tabas, siis istus ta
maha ja nuttis, ja kirus. Mängime Robin Hoodi, see on tore mäng. Ma õpetan sind.»
«Nõus.»
Niisiis mängisid nad Robin Hoodi kogu pärastlõuna, heites aeg-ajalt igatseva pilgu alla
salapärasele majale ja vahetades mõne märkuse homsete väljavaadete ja võimaluste kohta.
Kui
päike hakkas läände vajuma, asusid nad koduteele põiki üle pikkade puuvarjude ja kadusid
peagi Cardiffi künka metsadesse.
Laupäeval varsti pärast keskpäeva olid poisid jälle kuivanud puu juures. Nad suitsetasid ja
lobisesid vilus ja kaevasid siis veel pisut viimases augus, mitte just suures lootuses, vaid
lihtsalt
sellepärast, et Tom ütles, et olevat palju juhtumeid, kus inimesed olid jätnud kaeva-mise kuue
tolli kaugusel varandusest, ja siis oli keegi teine tulnud ja üheainsa labidatorkega selle üles
keeranud