Etüüd
7-aastaselt. Esmalt panen tähele tapvat vaikust. See on nii läbilõikav, et pean end hetkeks
koguma. Kuid vaatan siiski köögis ringi: põrandat katab räämas laudadest põrand, mis kohati
juba kõduneda on jõudnud, ning seintel on hallitusest läbi imbunud helekollane värv. Panen
sedagi tähele, kuidas aknapoolsest seinast on värvi maha koorunud ning pikapeale on
seinavärv asendunud mädanenud puupilbastega. Teine sein on aga süsimust ja rabe,
arvatavasti oli enne põlengut seal asunud pliit või mõni muu soojusallikas. Laes ripub
elektrijuhtme otsas katkilöödud pirn. Ukse kõrval seisab vildakas ja mõranenud kraanikauss.
Tunnen ära tumerohelise, nüüdseks juba kulunud tabureti ning istun sellele. Tean, et keegi on
siin hiljaaegu viibinud – maas vedelevad suitsukonid, vettinud tekid ning tühjad
odekolonnipudelid. Järsku tunnen, kuidas toas haiseb
annaabi.ee 
