Ellen Niit
Kui oleksin tundnud sind varem
Kui oleksin tundnud sind varem,
siis oleksin kinkinud sulle
oma kollase lumelabida,
oma punase liivalabida
ja sinise ämbri,
kus taevatähed peal.
kõik võilillemurud
oleksin andnud ma sulle
ja liivaaugud ja keksukastiplatsid
ja puiesteed kõik
täis lehti ja kastanimune,
ja kõige pikemad liukohad rentslis,
mis teada.
Ja tünnid kõik
vihmaveetorude all
mustläikiva veega,
mustläikiva põhjatu veega,
mustläikiva vee kõnega
taevast,puuladvust ja pilvedelennust.
(Mis imelik alltekst nii ülal!)
Ja sellest veidrast,
mis vaadates sinna,
tõusis mul kurku
nagu lind,
nagu hing,
nagu kumalane.
ja ma ise usun,
et kollase karu,
oma kulunud ninaga kollase karu
kõigi saladustega,mis temal teada,
oleksin andnud ma sulle
päriseks.
Ja nutnud siis küllap,
teadmata ise,
kas haledast meelest või rõõmust.