Tuglase novellid
Vaikselt teenis ta need
aastad ära, ise vahepeal metsas oma tulevase kodu koha peal istudes ja mõtteid mõlgutades.
Kevadeks sai ta oma maja valmis. Ta tegi nii palju tööd. Võttis naise, kuid ikka oli nii palju
teha, kari muretseda jne. Nad mõlemad kandsid oma südames suuri lubadusi ja nende näod
olid peaaegu kurvad, kui nad nõnda seal seisid.
Vabadus ja surm.
Mees nimega Rannus. Kõhn, harva punase habemega, hallides vangirõivastes. Ta põgenes
oma vangikongist, puukeldrisse. Kui ta poleks põgenenud, oleks teda juba homme oodanud
Siberi tee. Vald oli ta ära andnud Rannus tahtis neile kõigile kätte maksta. Ta oleks ennem
eelistanud hukka saada, kui sinna hauda langeda kuhu nemad teda nüüd tõugata tahtsid.
Jutud levisid aga siin ammu-ammu istunud vangist, nimega Simson. Ta oli ahelad murdnud ja
iidse salakäigu leidnud. Ta istus tükk aega ja ootas õhtu saabumist, et siis on ohutum selle
halukuhja alt välja tulla. Ta leidis käigu