Mihkel Raud "Musta Pori Näkku"
küll kellegi kolmanda juures veetnud ja koju käima sattusin alles praegu.
,,Kuidas tal on?"
,,Halvasti. Isal on väga halvasti," vastas keskendunult imeõhukeste varraste vahel midagi
kuduv ema. See polnud vajadus uue kudumi järele, mis viimased paarteist aastat halvatud
abikaasa eest kakskümmend neli tundi ööpäevas hoolitsenud naine käsitööga tegelema ajas.
See oli asendustegevus. Asendus millelegi, mille peale ma isegi mõelda ei tahtnud.
,,Mis mõttes halvasti?" Ma olin ikka veel purusodi, kuid sõna ,,halvasti" kurjakuulutavast
tähendusest, eriti kui see minu isa puudutas, olin ma ometi võimeline aru saama.
,,Ta on suremas."
,,Kurat küll. Sa ütled selliseid asju ainult selleks, et mul veel sitem hakkaks kui mul niigi on."
Ema ei vastanud midagi. Tema käed liikusid veel kiiremas tempos ning pirakad läbipaistvad
pisarad veeresid naise kortsulisi põski mööda pöörase hooga murest värisevate huulte suunas.
,,Mis mõttes suremas? Mis kuradi mõttes ta suremas on?"
annaabi.ee 
