M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
seisis täitsa rahulikult ja vabalt, sõnagi lausumata. Kära vaikis ja inimestelaine taganes.
Sherburn ei öelnud ikka sõnagi, ainult seisis ja vaatas alla. Vaikus oli hirmsasti rusuv ja
ebamugav. Sherburni pilk libises pikkamisi üle rahvahulga; kui pilk peatus, katsus rahvas iga
kord talle näkku vaadata, kuid ei suutnud: kõik langetasid silmad ja tegid näo nagu
peksasaanud koerad. Õige varsti hakkas Sherburn nagu naerma; see polnud meeldiv naer,
vaid naer, mis tekitab tunde, nagu pureksite liivast leiba.
Siis ta ütles aeglaselt ja põlglikult:
«Teie mõtlete kah kedagi lintsida! Naljakas. Arvate, teil on julgust meest lintsida! Olete
küllalt julged, et tõrvata ja sulgedesse kästa mõnd vaest, sõpradeta, hüljatud naist -- ja
arvate siis, et suudate käed mehe külge panna? Ei, mehel pole midagi karta kümne tuhande
teiesuguse käes, -- kuni valge on ja te tal selja taga pole.
Kas ma teid tunnen? Tunnen teid läbi ja läbi. Sündisin ja kasvasin Lõunas, olen elanud
annaabi.ee 
