Punahirv Punahirv on maailmas väga laialt levinud liik. Tema looduslik levila hõlmab pea kogu põhjapoolkera. Peale selle on teda viidud veel ka mitmele poole mujale (N: Austraaliasse, Argentiinasse jne.). Eestis on levinud alamliik Euroopa punahirv. Ta on kogu aeg olnud meie aladel väikesearvuline ning jahedamatel kliimaperioodidel täiesti puudunud. Teda on korduvalt asustatud Abrukale, Hiiumaale, Saaremaale. Vähesel määral on ta Eestisse asunud ka Lätist. Kaasajal on ta sagedasem just Eesti läänesaartel. Punahirv on metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Elada eelistavad punahirved rikka alusmetsa ja lagendikega segametsi, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraa...
kaalub kusagil 3kg. Vasikad võõrduvad emapiimast 6-10 kuu vanuselt aga rohtu söövad nad juba kuu vanuselt. Suguküpsus saabub küll 16-18 kuu vanuselt, kuid füüsiline küpsus alles 4. aastaselt. Vasikate eest hoolitseb ainult emasloom. Toidulaud. Tähnikhirve maiuspaladeks on kõrrelised ja tarnad, kuid ta sööb ka noori lehti ja võrseid (eriti luuderohi, astelpõõsas, okaspuud, kanarbik), tammetõrusid, puukoort ja seeni. Väidetavalt suudab ta punahirvest paremini seedida madala kvalikteediga kiudainerikast toitu. Vaenlased. Suuremad kiskjad ja inimene, kes jahib ilusat looma põhiliselt liha ning tema pead kaunistava sarvepaari pärast. Huvitavaid tähelepanekuid. Võib põhjustada metsades majanduslikku kahju. Elu jooksul suureneb nii sarvede suurus kui ka harude arv. Eestis on tabatud üksikuid isendeid.
annaabi.ee 
