Eesti keelest ja meelest
keerukatel aegadel vaja on, muutes nõnda tasapisi olukorra meie mõtetele sirgumiseks
sobivaks. Nimelt tekivad nii tegusatel inimestel imelised mõttes väljendamaks eesti meelt.
Toon näiteks kasvõi laulupeo. Jannsen tuli, nägi ja tegi.
Nii igas lihtsas Eesti ossis, kui ka kõrgelt haritud pealinnast pärit ülikul kargab sees üks
tilluke pisik, kes kannab nime Eesti patrioot. Just tema sunnib meid käituma rahvuslikus
mõttes eetiliselt, tema suunab meid laulupeo rongkäikudesse pukslema ja tema sunnib meid
alati peale pikka eemalolekut koju tagasi tulema. Mõnes isikus peitub priske ja hästi toidetud
mutukas, kuid teises jälle kleenuke ning habras pisikupõnn, kuid oluline pole mitte suurus
vaid tema üleüldine olemasolu. Nii siis jugustan nii teid, kui ka ennast seda looma enda seest
leidma, sest ilma selleta oleksime üks tühipaljas rahvas, keset kirevat isendite rohket keerukat,
kuid samas äärmiselt hurmavat ja mahlast maailma.