Lahusti molekulid peaksid väljumiseks liikuma liimitava pinna ääre poole: kui nad seda teha ei jõua, jäävad aurustunud lahuti mullid liimikihi alla ja ühendus ei tule tugev. Pöörduvaks teeb kõnealuse liimühenduse see, et hilisemal kokkupuutel samalaadse lahustiga hakkab liim punduma. Eriti on see märgatav vesilahustel põhinevate liimide puhul. Sageli on pöörduvad liimid ka temperatuuritundlikud. Vesilahustena kasutatakse peamiselt paberi- ja puiduliime, seal on polümeeriks mõni sahhariid (tärklis, dekstriin) või valk (kaseiin, kollageen). Tuntuim on PVA-liim ehk PolüVinüülAtsetaat. Orgaaniliste lahustitena kasutatakse liimides sageli atsetooni, etüületanaati, 1,2-dikloroetaani, benseeni (nt kummiliimis), tolueeni (nt polüstürooli ehk PS-liimides). *termoplastne polümeer: niitjate molekulidega korduvatest üksikosadest koosnevad ained, mis lähevad mõõdukal kuumutamisel üle vedelasse olekusse, jahtudes taastavad tahke oleku.
aineks ehk adhesiiviks on mõni termoplastne polümeer. Liim kõveneb sellepärast, et lahusti aurub ära, järelikult tuleb välida võimalikult lenduv lahusti, et kõveneks kiiremini, kuid mitte ka liiga kiiresti, muidu võivad lahusti aurud kinni jääda ning liimi osa nõrgendada, keemilist reaktsiooni ei toimu. Pöörduv on sellepärast, et kuivanud liimi saab lahustada ja liimiühendus kaotab tugevuse. Kuumutades kaotab ka oma tugevuse. Vesilahustena kasutatakse enamasti paberi- ja puiduliime. Vees lahustunud polümeer on kas sahhariid või valk. Tänapäeval polüvinüülatsetaat palju kasutusel ehk PVA-liim. Paberi liimimiseks kasutatakse ka silikaatliimi(naatriumsilikaatide vesilahus), kuid see tugevalt aluseline. Veebaasil tehtud liimid ei tohi aga pärast kuivamist kokku puutuda veega. Rohkem kasutatakse liimidena termoplastsete polümeeride lahuseid orgaanilistes lahustites. Kõige paremini saab liimida neid materjale, millest lahuski on valmistatud
annaabi.ee 
