aastal 1899 ajakirjas "Uus Aeg“ 1905.a “Elu tuli” 1913.a “Tuulemaa” 1922.a “Kõik on kokku unenägu” ja “Ohvrisuits” 1938.a “Kogutud luuletused” 1950.a “Tuli ja tuul” „Elu tuli“ Sisaldab luuletusi aastaist 1900-1904 Temaatiliselt on mitmepalgeline, sisaldades võitlusvaimustusest kantud pateetilisi luuletusi, armastus- ja looduslüürikat ning mälestuslaule Mõjus sajandi alguse luules värske puhanguna nii sisult kui vormilt Luuletus “Lõpp ja algus” annab jõuliselt edasi 1905.a revolutsiooni meeleolu „Lõpp ja algus“ Kas tunnete: väriseb maa! Kas kuulete: kisendab veri! Nüüd tuleb kas ei või jaa! Nüüd on kallastest tõusnud meri. Olge valmis! Me seisame kahe riigi väraval: See üks on pimedus ja teine valgus Me, noored, ootame pilgul säraval: Nüüd see ligineb: lõpp ja algus! Viimaks ometi! „Tuulemaa“
Lihtsalt vihm ajas tal tuju ära, alati see vihm. Hetkel sadas, nii vahelduse mõttes. Sadas just seda sorti vihma, mida ta eriliselt vihkas, eriti siis, kui ta sõidus oli. Ta oli sellele numbrigi pannud. Vihm number 17. Kusagilt oli ta lugenud, et eskimotel on lume jaoks üle kahesaja sõna, ilma milleta nende vestlus oleks ilmselt üsna üksluine. Nii teevad nad vahet õhukesel ja paksul lumel; kergel ja raskel lumel; lörtsisel lumel; hapral lumel; lumel, mis tuleb kerge puhanguna; lumel, mis ajab hange; lumel, mille naaber oma saapatalla all kaasa toob ja üle sinu ilusa puhta iglupõranda levitab; talvelumel ja kevadelumel; lumedel, mida mäletad oma lapsepõlvest ja mis olid kirjeldamatult paremad lumed, kui ükski moodne lumi olla võiks; peenel lumel; sulgjal lumel; mäelumel; orulumel; lumel, mis sajab hommikul; lumel, mis sajab õhtul; lumel, mis hakkab äkki sadama just siis, kui mõtlesid kalale
annaabi.ee 
