Johann Voldemar Jannsen ja tema osa eesti kultuuriloos
Vene valitsus pidas ajalehe kaudu vähemusrahvaste silmaringi laiendamist endale
kardetavaks. Saanud heatahtlikult Vändra mõisnikult von Ditmar`ilt laenuks 300 rubla,
hakkas ta 1848. aastal lehe asemel välja andma perioodiliselt ilmuvat
aastaraamatut "Sannumetoja", millel aastatel 1848-60. ilmus kokku 7 osa. Jannseni
lopsakas keel ja rahvalik stiil muutsid "Sannumetoja" populaarseks ning tegid ta rahva
seas laialt tuntuks. Isegi niivõrd tuntuks, et see hakkab häirima tema leivaisa ja
protezeerijat Karl Körberit. Nende vahel tekib rida arusaamatusi ja väiklasi tülisid,
mistõttu Jannsen tunneb end ahistatuna. Ta vajab uut, avaramat tegevusvälja ja ta leiab
selle Pärnus.
Pärnu-aastad
7. märtsil 1843. aastal oli J. V. Jannsen abiellunud oma õpilase, endise Vändra köstri
vennatütre Juliana Emilie Kochiga, kes oli haiglane ja närviline. Sama aasta 24.
detsembril sündis neile tütar, Lydia Emilie Florentine Jannsen (pseud. Lydia Koidula.