Ateismist Eestis
põhjuseks arvatavasti asjaolu, et juba ligi kaks inimpõlve ei olnud religioon
aktiivselt ühiskonnas esindatud ja seetõttu ei teadnud inimesed sellest enam
praktiliselt mitte midagi. Noorteküsimus kujuneski probleemseks - olles kasvanud
praktiliselt (klassikalise) religiooni vabas ühiskonnas, ei olnud nad näinud ei
teenistusi ega muud kirikliku elu juurde kuuluvat. Pühalikkuse-oreool, mida
sotsialistlikud riitused oma lärmaka propagandismiga pakkuda ei suutnud,
sakraalarhitektuur, altarimaalid jms mõjusid ligitõmbavalt. Oma osa võib siin
mängida ka 60ndate lõpust pärit hipiliikumise teatav religioossus (Jesus-freaks),
mis mõningase viivitusega Läänest Eestisse jõudis (sealt huvi ka nt budismi
vastu), samuti trots ametliku ideoloogia vastu. Nii sai selgi perioodil ateismi
peasuunaks töö noortega; kuivõrd eelnev lahmiv kirikukriitika oma
mantralaadsete sedastustega oli end publiku jaoks ammendanud, siis võeti