Ometi, lugedes uudiseid, on tulnud päevavalgele mõningaid kahtlaseid juhtumeid, kus abirahad on liikunud igale poole mujale, aga mitte projektile. Kas tõesti inimesed tahavad vaid oma taskud raha täis ajada, mitte kodukoha ilmet paranda? Õnneks asi nii hull pole. On ka mitmeid positiivseid juhtumeid, kus raha on õiglaselt ja ausalt läinud projekti valmimisse ning tulemus on silmaga näha. See jällegi tõestab, et on ka ausaid inimesi meie riigis. Eesti riik on olnud üsna lahke, projektirahasid on jagatud päris mitmeid aastaid ning päris hulgaliselt. Kui projekt on olnud vähegi vajalik ja mõistliku eelarvega, on riik ikka õla alla pannud. Alustades mänguväljakutega väikekohtades, kuni avalike teenuste e-süsteemide loomiseni. Viimaseid on viimasel ajal olnud mitmeid. Näiteks oli üks väga õnnestunud projekt Kõrgkoolide õppeinfosüsteem ÕIS, mis lood 2012. aastal ja mida kastutab 9 kõrgkooli ja üks eraülikool
Arutlus Kes see ikka teeb, kui me ise ei tee? On olemas inimesi, kes on akiivsed ning püüavad ära kasutada erinevate instituutide või ühingute projektirahasid, et teha ise samm maailma parandamise poole. Kuid leidub ka passiivseid inimesi, kes küll kritiseerivad ja on rahulolematud aga ise selle olukorra muutmise heaks midagi ei tee, kuigi võimalus on antud. Aktivistidele, eriti noorematele, annab projekti kirjutamine juurde uue kogemuse, mis tuleb kasuks ka järgnevas elus. Projekti kirjutamine ja elluviimine nõuab koostööd, suhtlemisoskust, kannatlikkust, ajaplaneerimist, avalikku esinemist ja saab aimu paberimajandusest. Need omadused
annaabi.ee 
