Disco
lõpus. 1970.aastateks oli helitehnika arenenud juba nii kaugele, et salvestatud muusika
kvaliteet oli parem kui elava muusika oma. Klubide omanikel oli kasulikum palgata üks
diskor plaate keerutama, kui mitu muusikut mängima. Diskomuusika puhul on tähtis eelkõige
selle tantsitavus. Nii nagu rockmuusika tervikuna oma olemuselt pärineb afro- ameerika
muusikast, nii ka diskomuusika lähtub samast allikast. Diskomuusika tõi muusikasse ridamisi
uusi võtteid, instrumente ja produtseerimistehnikaid, arendades eriti elektroonilist muusikat.
Tüüpilised diskolood on 4/4 taktimõõdus ning rõhk 2. ja 4. taktiosal. Basstrumm ja basskitarr
on põhilised pillid. Lisaks kasutatakse mitmeid klahvpille ja ka keel ning vaskpille.
70-ndatel aastatel oli diskomuusika gospelist ja soulist lähtuv mustade muusika. Peatselt
hakkasid diskomuusika võimalused huvitama ka valgeid muusikuid. Pärast mõnede ameerika
ansamblite edu jõudis diskolaine ka Euroopasse, kus diskomuusika keskseks maaks sai