Muinasjutud minu elus
Minu esimeseks raamatuks
oli Malahhiitlaegas. Neid lugusid ma enam ei mäleta mis seal olid, aga see on meeles, et see
polnud just õhuke raamat. On meeles, et esimeses klassis lugesime terve klassiga koos läbi
muinasjutu ,,Tulipunane lilleke" (mõnedes tõlgetes ka ,,Helepunane lilleke") See on siiani
minu lemmik. Praegu olen küll täiskasvanud aga muinasjutud on endiselt elamas mu hinges ja
eks nende mõju on ilmselt loonud soodsa pinna romantilise hinge kasvuks. Otsin meestes ka
seda printsilikku käitumist: rüütellikud, ausad ja üllameelsed, alati daame kaitsmas. Kahjuks
ei kohta sellist käitumist päriselus tihti. Võimalik, et see tuleneb sellest, et poisid ei armasta
lugeda muinasjutte, neid on alati tõmmanud seiklusjutud ja muud lood, kus läbivateks
teemadeks relvad, võitluskunstid, suhete klaarimised rusikate või relvade abil, aarete jahid
jms. Vahepeal ongi mul raske mõista, et elus on kõik palju teistmoodi kui nendes loetud
ilusates lugudes
annaabi.ee 
