Ulmejutt
– abitult ja hirmunult. Priit pigistab käed tugevalt rusikasse, aina lähenev pimestav masin
taevas tahaks maanduda justkui otse talle otsa ja see kõrvulukustav halin viib Priidu endast
välja. Masinast lastakse midagi rippu ja keegi härjapõlvlase mõõtu, rohelise kumaga, kahe
kummalise kõrvumeenutava sarve, gigantsete silmade ja lestakujuliste jalgadega olevus asub
sealt alla ronima. Kui ta viimaks maad puudutab, jookseb too olevus kiirel sammul Priiduni
ning kummardab end tema ette...
Priit avab kõrvulukustava „Taking back my love’i“ peale silmad ja otsib taskust paaniliselt
vibreerivat käratekitajat. Ta ajab end kiirelt istukile ja nähes endast meetri kaugusel askeldvat
Madlit ja teisi möödujaid, mõistab ta, et oli korraks murule pikali visates tukkuma jäänud.
Teisel pool telefonitoru oli veidi kurjustav ema, kes Priidu väikeõega tuppa sööma kutsus. Ta