Nimetu
1977. aastal Leningradis valminud
projekt oli tõeliselt suurejooneline. Töömahu ja ehitusmaksumuse poolest tegi uus sild silmad
ette enamusele nõukogude perioodil Tartusse rajatud suurehitistele. Uue silla projekteerimise
ja ehitamise näol oli tegemist linna toonase juhtkonna kinnismõttega, mis suudeti oskuslikult
vajalikes instantsides ära kaitsta. Ka linnarahvas hakkas uut silda seostama toonase linna
täitevkomitee esimehe Nikolai Preimaniga. Rahvasuus ristiti sild Preimani purdeks. Silla
projekti lõplik maht sõltus tellija s.o. linna poolt antavatest algandmetest, mida Leningradi
projekteerijad perspektiivselt välja arvutama asusid. Kahe eraldatud sõidusuunaga silla
ööpäevaseks läbilaskevõimeks projekteeriti 20 000 autot, mis tolleaegsete arvestuste kohaselt
pidi vastama 1990. aastate liikluskoormusele.
Tegelikult ei olnuks Emajõe pärast sellises mahus silda, suurt rahasummat ja hiigelkogust
ehitusmaterjale vaja olnud
annaabi.ee 
