Libahunt
võimalik, et laenuna germaani ja slaavi rahvastelt. Eestlaste uskumuste järgi võis
libahundiks saada nõia loitsimise needmise läbi või ise teatud maagilisi toiminguid
sooritades hundinaha selga tõmbamine, kolm korda ümber nõiutud kivi käimine, enda
erilise nõiutud võidega määrimine, nõiasõnade lugemine.
Usuti, et libahundid murravad koduloomi, harvem ka inimesi.
Esines uskumus, et libahunte eristab tavalistest huntidest valge märk kaelal - jälg kaelas
kantud sõlest, preesist vms ehteasjast.
Et libahunti taas inimeseks muuta, tuli talle leiba süüa anda. Vahel lisandus nõue, et leiba
pidi ulatama sepistatud rauast teraga, näiteks noa otsas.
Libahundiks nimetati ka tavalise hundi kümnendat ka seitsmendat, üheksandat,
kaheteistkümnendat poega, kes pidavat koduloomi murdma ja sööma mitte kõri kallale
hüpates, vaid tagaotsa poolt.
annaabi.ee 
