M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Ei, me
ootame,
kuni valgus kustub. Aega on küllalt.»
Huck aimas, et nüüd järgneb vaikus, mis oli veel koledam kui igasugused tapmisjutud, ja
astus
seepärast ettevaatlikult tagasi. Balansseerinud hetke ebakindlalt ühel jalal, kusjuures ta pidi
peaaegu
ümber kukkuma, esiteks ühele, siis teisele poole, asetas ta teise jala tasakesi ja kindlalt
tahapoole.
Siis astus ta teise sammu niisama ettevaatlikult ja niisama suure riisikoga, siis veel ühe ja veel
ühe,
kuni tema jala all praksatas üks oksake! Tema hing jäi kinni ja ta kuulatas», Ei mingit häält --
vaikus oli täielik. Hucki kergendus oli piiritu. Nüüd pöördus ta parkmullapuupõõsaste varjus
ümber
-- pöördus aeglaselt ja hoolikalt, nagu oleks ta laev olnud -- ja astus siis kähku, kuid
ettevaatlikult
edasi. Kivimurru kohale jõudes tundis ta end väljaspool ohtu viibivat ja andis jalgadele valu.
Allapoole, üha allapoole viis kure jooks, kuni ta ueilslase majani jõudis. Ta põrutas uksele, ja
varsti