Galaktika ehk tähesüsteem
ka tänapäeval.
[redigeeri]Kaasaegne uurimine
Aastal 1944 ennustas Hendrik van de Hulst, et mikrolaine kiirgus lainepikkusel 21
sentimeetrit, tuleneb tähtedevahelises ruumis asuvast vesiniku gaasist; seda
kiirgust täheldatigi aastal 1951. Kiirguse avastamine aitas kaasa Linnutee
galaktika uurimisele, sest see ei ole mõjutatud tolmu neeldumisest ning selle
Doppleri nihet saab kasutada määramaks gaasi liikumist galaktikas. Sellised
vaatlused viisid välja postulaadini, et Galaktika keskmes asub varda sarnane
pöörlev struktuur. Parananenud raadioteleskoopidega oli võimalik määrata
gaasilist vesinikku ka teistes galaktikates.
Seitsmekümnendatel avastati Vera Rubini uurimustes gaasi pöörlemiskiiruse
kohta galaktikates, et kogu nähtav mass (tähed ja gaas) ei ole kooskõlas gaasi
pöörlemise kiirusega. Sellise probleemi lahendiks on toodud välja, et galaktikates
esineb suures mahus nähtamatut tumedat ainet.
Alates 1990
annaabi.ee 
