aforismid
püsti tõusma. vaikselt. ühel hetkel oled juba küürakil. paljud asjad ei tee enam haiget,
sa austad ennast rohkem, kuid samas on asju, mis ikka veel ei lase selga sirgu ajada.
ühel päeval aga märkad - sa seisad oma enda kahel jalal, selg sirgelt ja kui soovid,
võid ka jooksma hakata. sa ei lase endale enam haiget teha. ei, sa ei ole ka ülbe.
lihtsalt vaatad ja ütled seda, mida mõtled. seda, mida tunned. sa lihtsalt ei ole enam see
porivaip, kuhu igaüks oma jalgu pühib. ma saan olla mina ise. MINA ISE. nüüd olen
mina see, kelle käest vabandust palutakse, mitte ei jookse ise müts näpus järgi ja ei
kerja tähelepanu. selgroog ei kasva päeva või nädalaga. selgroogu ei saa kasvatada
üksinda. selle jaoks on vaja läbi käia paksust ja vedelast, olla koos inimestega, kes
lihtsalt sust üle kõnnivad. selleks on vahel vaja valada ka pisaraid. kuid tulemus -
uskuge mind- on selgroog, mis ei murdu