Läänerindel muutuseta ehk lugu kadunud põlvkonnast
Seepärast arvan, et sõda muudab inimesi kalkideks ja hullumeelselt julgeteks. Paul päris
selliseks siiski ei muutunud. Raamat kirjeldab, kui ta oli kaevikus ning pidi lõpetama ühe
trükkali elupäevad, otsustas ta, et kirjutab tolle naisele ja räägib kõik ausalt ära. Ta oli suures
sokis ning tõotas endale, et ta hakkab trükkaliks. Järelikult ei kehti see väide külmavereliseks
muutumisest kõigi kohta. Kuid see, mida nad tundsid kõigele vaatamata - ''Meie näod on
porikorbased, mõtetes valitseb kaos, oleme surmväsinud; kui algab rünnak, tuleb nii mõndagi
meest rusikatega taguda, et ta ärkaks ja kaasa läheks; kõigil on silmad põletikulised, käed
katki, põlved verised, küünarnukid marraskil. Kas on möödunud nädalad ...kuud...aastad? Ei,
ainult päevad. Me näeme aega enda kõrval kaduvat surijate kahvatutes nägudes; me ahmime
süüa, me jookseme, me viskame, me laseme, me tapame, me lamame maadligi, me oleme