BAKALAUREUSETÖÖ Merekaitseala võrgustikud Läänemeres
lähtuda pigem ühendatusest või elupaiga omadustest, siis Berglund et al. (2012) artiklist
slegub, et informatsiooni kättesaadavus ühendatusest nõuab väiksemaid kulutusi ja on
seega otstarbekam. Artiklis esitati ettepanek kasutada uut meetodit optimaalsete
merekaitseala võrgustike valimiseks, mis põhineb omaväärtuste häirituse teoorial (ing k
eigenvalue perturbation theory ehk EPT) ja on rakendatav ühendatavuse kaudu.
Madalate populatsioonitiheduste korral, mis on iseloomulikud ohustatud liikidele, aitab
see meetod valida kaitsealade võrgustikud, mis maksimeerivad kasvukiiruse kogu
võrgustikus (Jacobi & Jonsson, 2011).
Kui aga ühendatus ja elupaiga omadused mõlemad on määratud, siis kombineeritakse see
informatsioon optimaalsete võrgustike selekteerimisel. Sellisel juhul võib elupaiga
kvaliteedi omadusi kasutada ka ühendatavusel põhineva EPT meetodi poolt pakutavate