Allmaailm (novell)
meelde.
Käes oli õhtu ning väljas valitses pimedus. Merili kuulis hääli kohalikust kõrtsist ja
otsustas seda uurida. Lähemale minnes nägi ta, et kõrtsis tuled ikka veel põlevad, kõrtsi
sisenedes ehmatas ta ära ja oleks jälle pea-aegu minestanud. Terve kõrts oli täidetud
ebaloomulike olenditega. Seal olid kummitused, loomad kes nägid välja nagu inimesed,
haldjad ja palju muidki.
Kaks daami kõnetlesid Merilit ja üritasid talle selgitada, et nemad on Pooleelulised ja,
et tal on võimalik oma emaga Allmaailmas kohtuda, teda aitab Hernehirmutis ning Merili aeti
kõrtsist välja.
Ukse taga ootas teda Hernehirmutis. Ta nägi jube välja. Tema silmad hõõgusid, tal olid
kuljused mütsi küljes ja helendav tõrvik käes.
,,Mis sul nii kaua aega võttis Merili. Mina olen Hernehirmutis. Kui sa tahad oma ema
näha, siis sa pead Allmaailma minema. Tule minu järel.'' Mõlemad astusid keset ööd
kivikaare poole, mis asus ranniku lähedal
annaabi.ee 
