Tuumaeneergia ja selle kasutamine
Aastal 1896 avastas Henri Becquerel, et uraan kiirgab mingisuguseid nähtamatuid kiiri, mis läbivad
musta paberit ja põhjustavad fotoplaadi tumenemise. Ta nimetas neid uraanikiirteks. Umbes samal
ajal avastasid Marie ja Pierre Curie, et nn ''uraanikiired'' on omased ka mõnedele teistele ainetele (nt
tooriumile) ja nad nimetasid need kiired ümber radioaktiivseks kiirguseks. 1898. aasta keskel
avastas abielupaar Curie veel ühe radioaktiivse elemendi poloonoiumi ja viis kuud hiljem raadiumi.
Aatomituuma avastas oma katsete käigus E.Rutherfor 1911. aastal . Uraanituumast energiasaamise
alguseks oli aga Otto Hahni ja Fritz Strassmanni avastus aastal 1939, mis näitas, et uraani isotoobi
235 tuum lõhustub aeglaste neutronite mõjul, kiirates välja energiat ja veel 2-3 neutronit, mis
omakorda võimelised teisi uraanituumi lõhustuma, tekitades nii ahelreaktsiooni. See avastus avaski
tee tuumaenergia kasutamisele, mida hakati ka kiiresti realiseerima.