suhtlemist, ja seepärast on neid üha enam ning enam uurima hakatud. Peaaegu kõigi põhjamaade rahvaste legendides esinevad virmalised kui sillad jumalate ja inimeste, surnute ja elavate vahel. Arvatakse isegi seda, et paljude rahvaste folklooris tegutsevad draakonid on ajendatud just virmalistest. Alles hiljaaegu uskusid paljud ameeriklased, et virmalised pole midagi muud kui päikesekiirte peegeldus polaarjääl. Üldtuntud on ka arvamus, et virmalised tekivad polaarmeredes triivivate jääpankade kokkupõrkel. Virmalisi juhib Maa Meie armas Emake Maa on kõige muu kõrval ka üks tohutu suur magnet. Seda taipasid omal moel juba 2200 aastat tagasi elanud hiinlased, kes ehitasid orienteerumist hõlbustava kompassi. Maa-magneti poolused asuvad üsna lähedal Maa geograafilistele poolustele. Magnetväli aga suunab laetud osakesed, näiteks elektronid ja prootonid piki oma jõujooni. Seda magnetvälja omadust kasutatakse laialdaselt meie koduses televiisoritorus,
Kuni PõhjaAmeerika ja LõunaAmeerika seisid teineteisest eraldi, liikusid passaatidest (põhja pool kirdest ja lõunapoolkeral kagust puhuvate tuulte) aetud veemassid nende kahe vahelt läände. Mida madalamaks läbipääs maa kerkimise tõttu muutus, seda vähem vett sealt läbi pääses, ning umbkaudu 4,6 miljonit aastat tagasi läkski tasapisi käima Euroopa looduslik keskküte. See ei tööta ideaalselt ühtlases rezhiimis. Ebaühtluse põhjus seisneb selles, et vahel toimub polaarmeredes hoovusega saabuva vee sukeldumine ja süvaveeks muutumine ladusamalt, teinekord on see aga takistatud. Tuultest aetud Atlandi kõige soojem vesi koguneb Kariibi merre ja Mehhiko lahte ning moodustab seal üle keskmise merepinna küündiva muhu, kust vesi allamäge piki Ameerika rannikut põiki üle ookeani suundub. Ja seda jõudsamini, mida enam lõppjaama jõudnud vesi sügavustesse sukeldub. Põhimõtteliselt saab ookeani sügavamatesse kihtidesse maha matta ka suuri soojushulki.
annaabi.ee 
