M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
hätta.
Teel jutustas mulle Tom, kuidas kõik olid uskunud, et ma olen tapetud, ja kuidas mu taat oli
varsti selle järel
436
kadunud ega olnud enam tagasi tulnud; ja missuguses ärevuses oli oldud, kui Jim
põgenes. Ma jutustasin Tomile kõik me «kuningliku kaelkirjaku» kelmidest ja nii palju
me parvesõidust kui jõudsin. Kui me linna saabusime ja kesklinnast läbi läksime -- kell oli
siis
pool kaheksa -- tuli meile märatsev rahvasumm vastu tõrvikutega, koleda kisendamise,
karjumisega, plekkpottide tagumisega ja pasunate puhumisega. Hüppasime teelt kõrvale, et
lasta neid mööda minna. Ja kui nad mööda läksid, siis nägin, et kuningas ja hertsog olid
ratsa redelil -- see tähendab: ma teadsin, et need olid kuningas ja hertsog, kuigi nad olid üleni
tõrva ja sulgedega käetud ega olnud põrmugi inimeste sarnased, vaid sarnanesid kahe
koletisliku suure sõdurikiivri sulega. Noh, mul oli sant seda vaadata; ja mu meel oli hale