Inimese vari
"
juba rühmadesse Ning nende mõtete ainus sisu oli - ahastus. "Siin, siin, pojakene, su jalutsis."
Kõik, mis oli juhtunud tänasel ööl, oli tulnud äkki hirmus ning õudne. Ja pisarad "Anna nad siia!" kähistas haige.
voolasid ojana Mareti silmist. "Pojakene, pojakene, mis sa teed nendega?"
Väike plekklamp hõõgus laual. Lambi huuled olid nõest mustad ja nende vahel "Ma tahan selga ajada. Ma tahan ära minna."
värises punane tulekeel, värises lakkamata ja kustumata kui ema-armastus. Ja ta liigutas end. Maret puhkes nutma.
"Sa oled ju haige, pojakene," vigises ta, käsi murdes. "Sa ei saa kuhugi minna. Ole
annaabi.ee 
