Rembrandt
tavaliselt inimese hinge kõige rohkem liigutavad. Tema maalidel on kõnekaid
metafoore, näiteks katkenud lõng, koridor tundmatusse. Pildi salapärasemaks,
muinasjutulisemaks muutmiseks oskas Rembrandt kasutada valguse ja varju
koosmõju.
Rembrandt on endast teinud palju autoportreid. Iga pilt on halastamatult tõetruu.
Kunstnik uuris ja kujutas ennast varjamatu avameelsusega. Ta ei häbene oma
väsimust, lohakust ja inetust. Rembrandt näitab end plekilises kitlis, ajamata
habeme, aukuvajunud silmadega. Ta ei karda vanadust. 1661. aastal maalitud
"Autoportreel" kujutab Rembrandt ennast koos töövahendite - paleti ja
pintslitega.
Rembrandti kõige mõjuvamad teosed on portreed omastest. Erakordselt
intiimsed on Rembrandti hilisema elukaaslase Hendrikje Stoffelsi ja Rembrandti
poja Tituse portreed ("Titus", "Hendrickje Stofellsi portree"). Südamlikkus,
soojus, tundlikkus, mõistmine, mis nende nägudelt vastu kumavad, liigutavad
vaataja hinge.