1912. proovis saksa keemik Fritz Klatte atsetüleeni saagast alles jäänud ainega midagi teha ja pani atsetüleeni vesinikkloriidhappega reageerima. Selle tagajärjel saigi ta PVC, aga tol hetkel ei teadnud keegi mida sellega peale hakata nii et vastavastatud aine jäi lihtsalt riiulile vedelema, kus too ajapikku polümeriseerus. PVC patendeeriti saksamaal, kuid kuna sellele kasutust ei leitud, siis patent aegus 1925. aastal. 1926. aastal avastas ameerika keemik Waldo Semon kuidas plastifitseerida PVC lisades sinna muid aineid. Erinevalt eelmistest keemikutest, leidis ta, et uus saadud materjal sobiks imehästi duššikardinaks. Tema ja ta ülemused firmast B.F. Goodrich patenteerisid PVC Ameerika Ühendriikides. Vastleiutatud veekindlale materjal saavutas laialdase kasutuse. Valge tahke aine, mis on madala termilise stabiilsusega ja mille lagunemisel C) eraldub tervisele ohtlik HCl. Polüvinüülkloriidi toodetakse vinüülkloriidi monomeeri polümerisatsiooniga
lõpetati. 1912. proovis saksa keemik Fritz Klatte atsetüleeni saagast alles jäänud ainega midagi teha ja pani atsetüleeni vesinikkloriidhappega reageerima. Selle tagajärjel saigi ta PVC, aga tol hetkel ei teadnud keegi mida sellega peale hakata nii et vastavastatud aine jäi lihtsalt riiulile vedelema, kus too ajapikku polümeriseerus. PVC patendeeriti saksamaal, kuid kuna sellele kasutust ei leitud, siis patent aegus 1925. aastal. 1926. aastal avastas ameerika keemik Waldo Semon kuidas plastifitseerida PVC lisades sinna muid aineid. Erinevalt eelmistest keemikutest, leidis ta, et uus saadud materjal sobiks imehästi dussikardinaks. Tema ja ta ülemused firmast B.F. Goodrich patenteerisid PVC Ameerika Ühendriikides. Vastleiutatud veekindlale materjal saavutas laialdase kasutuse. 2 PVC Polüvinüülkloriid (sageli lühendatult PVC) on laialdaselt kasutatav termoplastiline polümeer
annaabi.ee 
